Monday, May 22, 2017

'Metafooriline kont'


Tuhande vabanduse maal
Elavad
Tuhanded vabaksandvad inimesed
Elavad
Et vabandada
Et andestada
Ja igas vabaksandmises
Ise vabaneda
Ise vabandada
Omaenese ja tuhande teise
Elamise eest ja pärast

Leida tuhandete elavate seast
Kellele kõige enam andestada
Iseennast elada
Temasse
Temale andestada
Saada andestatud

Tuhande vabanduse maal
Elavad
Tuhanded vabaks saanud
Elavad
Elamise eest ja pärast
Elavad ennast
Temas



 LINK: Focusing on the unexpected /.../ of skewed visions of what lies ahead.




 Louis Pasteur said, “In the fields of observation, chance favors only the prepared mind.”



Link: Quantum Entanglement
öös kus pole und
on vähemalt internet ja google


 Katalogiseeritud käitumiskalduvused
Valenarratiivsed mälestused ja uued tekkivad eeldused

 Emotsiooniloome ja kiirendatud otsused
Bioloogiline emergentsus

Kovalentsed ja ioonilised sidemed
Potentsiaalne lähedust jagav liitaine

Ja see vaheltvõtnud liitnaine
20.05.17


Aare Pilv (FB):
kui puud lehtivad,
miks tülitsete surnud
nelkide pärast?
21.05.17

Thursday, April 20, 2017

In an age of liquid starlight: Getting over epistemology


Hommik Jehoova tunnistajatega lõpeb täpselt sel hetkel,
kui nad küsivad:
"Kas oled ka ise Piibli ja nende teemadega (millele äsja, isiklikult koju kättetoodud, 'Ärgake!'-s viidatud on) varem kokku puutunud ehk?",
ja kui katsetada vastust eriala ja teaduskonna täpsusega,
siis justkui oleks elektrit andnud, mille peale võetakse eest päikeseprillid, vaadatakse Sulle otsa,
ja midagi pobisedes, et on tore ja siis ajakiri läheb õigetesse kätesse, end kiiresti äraminekule seatakse.
oleksin võinud ka sisse kutsuda, kuid seda hetke ei tekkinudki.
võimalik, et mu sassis olek (saabunult pesemast) ja hommikumantlis uksele ilmumine neid tundma pani ebasobivast ajahetkest,
mul ei olnud sobivusega probleeme.
ega riided seljas, hommikumantli asemel, mind minu olemisest sassis, kuidagi kõiguta
feel free.
Samal ajal keelati täna nende tegutsemine Venemaal- link



üheolemuslik dimensionaalsus
ruum
kõhus kasvava valgusega

renormaliseerimine

tingimuste muutumistest tingitud
võimalused ja valikud
& läbinägelikkuse empiirika

kaardistamine

metafoori psühhodramaatiline lõpp:
kaotatud tähendus ja kadumine

Avalduda erinevates mustrites
valkudevahelistes interaktsioonides
- iga liikme omaenda huvi tegevusvabadus

tegemiste tulemused

koordineeritud replikatsioon ja omavaheline koostöö
kodeerimise ja avaldumise ajalised erisused
funktsionaalne interaktsioon

rajaleidja

geenide ja organismi koossurm
või organismi surm, geenide edasiandlusega
lahtiselt valikulaual

mutatsioonide neutraliseerimine
geenikeskne alalhoidmine
ja tasand, kus toimub valik

from FB forum: Живая Земля


"Universaalset printsiipi on seni vaid ähmaselt piiritletud, seda ei saa veel täpselt sõnastada; ja kui see kord saabki formuleeritud, on see ikkagi vaid abstraktne valem, peale selle, et printsiip ennast füüsikalises maailmas aktiivselt määratleb. lk 75
Errol E. Harris "Universum ja inimene: kosmoloogilise antroopsusprintsiibi filosoofiline tõlgendus"

Monday, April 17, 2017

Utu rises. ("Magus mürk siin, magus mürk seal")


 Sügaviku köidikutesse, kes oskab siduda tugevaid, pidavaid sõlmi?

Aga käib hoopis ning sõlmab lahti...

Kajastab meie endi seest meie privaatset igatsust

_________________

Lõpetasin "You are the placebo: Making your mind matter" by J. Dispenza

ning "Tänapäeva ravitsejad: Alternatiivravist nii ja teisiti" by S. Räisänen

New CRISPR tool can detect tiny amounts of viruses

__________________


Kohe päris kindlasti
On mõni
Liig palju 'mineja-meelset' kirjandust lugenud

_____________________________

"Vähemalt üks kord tuleb lugeda iga naljakat teost, kui sellest mõnu tunda tahetakse, ja ma postuleerin, et mitte vähem." lk 7



Lõpetasin

"Squirrel" by Ernst Penzoldt
(Loomingu raamatukogu 1970 48/49)

"Niisugustel juhtudel on täiesti vale põhjust otsida," vastasin mina. "See on haigus nagu iga teine ja kunagi surrakse selle kätte. Arvatavasti ei tundnud nad enam elust rõõmu." /.../
"Kuid ometi oli nende olekus ja arginägudes midagi, mis mulle meeldis, mingi rahulolematus. Nähtavasti olid ka nemad (nagu minagi) oodanud elult midagi ebaharilikku ja lõpuks väsinuna lootnud, et ehk on see surm. Juba ette riski peale välja minnes nagu ikka, otsustasin elustväsinuid esialgu mitte silmist lasta." lk 17
"/.../ kuni mõni kaastundlik hing "vaese mehikese" üles korjab, kusjuures loodetakse oma meeldivale näolapile ja veel millelegi, mis on omane igale meelitlevale loomale ja mis sunnib tema vastu hea olema. Võib olla on ta sellest teadlik. Ta elab oma meeldivusest. Kõik keerlesid tema ümber. /.../" lk 33
"Ta oli nagu lilleke väljal, kes ei külva ega lõika, ja meie taevane isa toidab neid ometi. "Ega sel põhimõttel lõpuks viga ei ole, et kui sa näed oma kaassurelikke töötamas, ei pea sa veel sellepärast südametunnistuse piinu kannatama, või kui sa ise töötad, ei maksa kanda viha nende peale, kes laisklevad," ütlesin mina." /.../
"Ja kui kõik inimesed mõtleksid nii nagu sina, mis siis saaks?"
"Oh, kõik teatavasti ei mõtle nii! vastas Squirrel ütlemata rahulikult ja rõõmsalt. /.../ Mõned olevat kohe sündinud tööks ja armastavatki seda kummalisel kombel, teised aga mitte, näiteks tema." /.../
Temal olevat küll ilma tööta surmlikult igav, teatas Herbert nii põlglikult, nagu voorus patusele ülalt alla vaatab.
"Minul ei ole kunagi igav!" vastas patune lihtsalt, "ja kui on, siis ma magan."
Niisugusest karistusväärsest kergemeelsusest sügavalt nördinuna tähendas Kutt, et millestki peab ju inimene ometi elama!
Squirrel nooguta. Seda küll. Tema elavat kogu aeg "millestki"." /.../ Squirrel ei palunud midagi ega tänanud kunagi. Ta ei küsinud ega tahtnud ka ise küsitletav olla. Sellega tuli lihtsalt leppida. "
lk 35-36
"Sooviksin, et minul ka kord nii hästi läheks," ütles Herbert.
Sügava ohkega vastas Squirrel: "Mul läheb kahjuks soovimata nii hästi." lk 41

"Viimaks käskis Squirrel peatuda. Inimmasin aeglustas käiku ja jäi siis seisma.
"Küll oli tamp," ütles Kutt hingetuna, natuke naerdes ja natuke pahaselt, "ja mis see peab olema?"
"Töö," vastas Squirrel kergelt õlgu kehitades.
"Mina nimetaksin seda meeleheiteks," ütlesin ma vahele, "sest ma ei näe mingit eesmärki!"
Ja tõesti, mis on sellest kasu, et inimkond aina enam kiirustab ja kiirustab, ning aja kokkuhoidmise tõttu on tal aina vähem aega?" lk 43

"Kas sa mõnikord und näed?" Moodsa arstina tundsin ma mõistagi suurt huvi unenägude vastu. "Või pead sa ka seda tööks?"
Teadsin oma kogemustest, et on olemas inimesi, kes ainult "muuseas elavad", nagu ma kord ühes oma töös kirjutasin. Väliselt on neid raske ära tunda. Pealtnäha ei erine selle haiguse ohvrid oma igapäevases elus teistest inimestest, kuid oma mõtetes (kui need üldse ongi mõtted, kus see kõik toimub) elavad nad seda "teist elu". Neid ümbritsevas maailmas on nad täiesti omal kohal ja teevad, mis vaja, kuid seda ainult nii-öelda teiste meeleheaks, et mitte halvas mõttes silma paista ja ennast kahtlaseks teha. Tegelikult aga viibivad nad kogu aeg kuskil mujal. Elu, mida elab enamik inimesi, on nende inimeste meelest halb harjumus, paratamatu, ei - parandamatu pahe, mis on aastatuhandete jooksul kahetsusväärsel kombel kätte õpitud. Nemad elavad sellest mööda. "lk 44

"Olime kõik, Herbert kaasa arvatud, Squirreli-maskidega nii ametis, et ei märganudki, kunas Squirrel ise jumalaga jätmata toast välja lonkis. Kust me pidimegi teadma, et see oli juba tema viis - tulla ja minna, nagu ta ise tahtis? Pidime selle alles selgeks õppima. Pole sugugi kerge Squirreliga ja tema kommetega harjuda." /.../ "Barbara ei suutnud varjata oma tuska Squirreli kadumise pärast. Tema arvates oli see lihtsalt hirmus. "Mitte ei tea, kuidas temaga olla, " kaebas ta. "Meie puhul teab seda kahjuks enam-vähem alati," tunnistasin mina, võtsin ühe Squirreli-maski, astusin peegli juurde ja panin maski ette." lk 46-47

"See Squirrel raiskavat ilmaasjata kõigi kallist aega.  Ja Squirrel ise? Ta ei tulnud nähtavasti selle pealegi, et tal "aega ei ole". See oli mulle tema loomuse põhiomadusena kohe silma torganud. Inimene, kes näiliselt mitte millegagi ei tegelenud, sundis mind ja oma lahkeid võõrustajaid temaga tegelema. Ja tal polnud õrna aimugi sellest, mida üldiselt "ei tehta". Ei, ta ei hakanud "teiste inimeste" harjumuste või tavade vastu takka üles lööma või nende üle naerma, tema jaoks ei olnud neid lihtsalt olemas. Ta kõndis inimeste keskel nagu vahakujude muuseumis. Kas ta üldse kõndiski - või laskis end voolust kanda?" lk 47-48

"Kui palju on asju, mida meil on enda arvates hädasti vaja, mida aga Squirrel üldse ei kasuta ja mille järele ta ka puudust ei tunne! Tema on vist ainuke, kes inimesi ja loodust ainult nende kasulikkusejrgi ei hinda. Tema elab, pidin ma tunnistama. Meie aga kasutame ja oleme kasutatavad. /.../
Olgu pealegi, ma otsustasin koostada nimekirja asjadest ja seikadest, milleta Squirrel lahedasti läbi saab. Muu hulgas seisis selles nimekirjas: tänulikkus, raha, raamatud, lips, jumal, kamm jne." lk 49

"Kas välistab ehk varatus ka vajaduse kellelegi kuuluda?" lk 54

"Tuleb vist sinuga leppida, nii nagu sa oled," oli Mutt vastanud, ja teab mis ajel oli ta maskikorvi äkki maha pannud, Squirreli juurde läinud ja teda kiiresti suudelnud. Mutt punastas, kui ta seda mulle tunnistas. "Oh jumal," ütles ta, nagu oleks ta tahtnud juhtunut olematuks teha, kuigi pole ju midagi loomulikumat maailmas kui Squirrelit suudelda. /.../ See oli Squirreli kohtumine Mutiga, nagu Mutt seda mulle jutustas. Kunagi enne polnud nad kahekesi toas olnud."  lk 55
"/.../ Ta tänas mind, kuigi ma polnud öelnud muud kui: "Laske tal oma tahtmist teha!"
Mutt kordas neid sõnu, nagu võiksid need teda aidata. Ta ei aimanudki, kui raske see on: armastada kedagi ja lasta tal oma tahtmist teha." lk 56

"Selline oli ka riskantne järeldus, et Squirreli kõige silmapaistvam omadus - ma nimetan seda tema "võluks" - oli just tema "surdavus". Temaga koos võis surra. Just midagi niisugust oli temas. " lk 58

"Barbara mõtles Squirrelile vahetpidamata; ma arvan, et kui Squirrel ära oli, mida üsna sageli juhtus, kordas ta kuuldavalt tema nime, et teda kohale manada, ja ühel hommikul, kui ta seda kinnisilmi tegi, sosistades: "Ah, Squirrel, Squirrel, Squirrel!" - seisiski Squirrel tema ees ja vastas Barbarat jäljendades: "Ah, Barbara, Barbara, Barbara!"
Barbara lõi silmad lahti ja ei olnudki sellepärast õnnetu, et ta oli end reetnud, kuna nime nimetamist võib ju pidada kõige vanemaks ja kõige lühemaks armuavalduseks." /.../
"Ja siis suudles Barbara teda suule, nagu oleks see kõige enesestmõistetavam asi maailmas.
Squirrel võttis selle nii rahulikult vastu, nagu peaks see nii olemagi." lk 59 "Ja siis tegi ta midagi, mida ta ei oleks pidanud tegema. Ta küsis Squirrelilt, millal nad teineteist jälle näevad. Ta oleks seda ometi teadma pidanud, et Squirrel ei salli pärimist, et tema jaoks ei ole ei minevikku ega tulevikku. Ka mitte "jäämist", ka mitte kodu, sest ta oli kodus kõikjal ja ei kusagil." /.../ Lühidalt: Squirreli mineviku ees oli vaestel Kuttelwascheritel pöörane hirm. Seepärast katsusid nad parem kujutleda, et Squirrel on tulnud olematusest ja on olemas ainult nende juuresolekul. " lk 61

"Oh, oleks Anselm ometi sellega leppinud, et Squirrel lihtsalt olemas on! Siis oleks ta võinud väga õnnelik olla." lk 65 /.../ Aga tegelikult oleks pidanud Squirreliga palju, palju kergem olema kui kellegi teisega! Tema ise oli igatahes küll sellel arvamisel. Tema puhul oli ju ette teada, et tema peale ei või loota. Ei maksnud parem proovidagi. Ja kui sellega lepiti, siis võis temaga isegi väga õnnelik olla. Väga õnnetu aga sel juhul, kui taheti midagi sunniviisil saada.
Võib-olla olin mina ainus, kes Squirrelit niisugusena võttis, nagu ta paraku oli, sest minu pikaajalised arsti, teoloogi ja kriminalisti kogemused aitasid mind. Sõber olla, seda ta loomulikult ei suutnud. Sõprus tähendab muuseas ka seda, et peab teineteise jaoks aega olema. Squirreli aega aga ei tohtinud minutitega mõõta /.../. " lk 66

"Kas peab siis alati kõike märkama ja kõige peale midagi ütlem, selle asemel et asja vaikides teatavaks võtta? Juba siis on midagi viltu, kui me kavatseme midagi head, olles oma headusest teadlikud. /.../" lk 69

"Muidugi hakkas Barbaral temast kahju, kui ta teda ahastamas nägi. Niisiis silitas ta Herbertil "emalikult" juukseid, nagu tütarlapsed sellisel puhul ikka teevad, ja sellest taipas mees lõplikult, kui ükskõikne Barbara tema vastu oli. Ühesõnaga, mul ei jäänud midagi kuulmata, ei see, mida Herbert, ega see, mida Barbara selle jutuajamise kestel oli öelnud. Asi kulges enam-vähem järgmiselt, kusjuures Herbert dialoogi tihti katkestas, et minult küsida, kas ta oli õigesti talitanud. Talle meeldis, kui teda kiideti. /.../
""Aga Herbert," ütles ta kurvalt, "Squirreliga ei saa ju abielluda!" Jah, selge, et ei saa! Squirrel abielumehena! Mõeldamatu! Ja alles nüüd sai Barbara oma olukorra perspektiivitusest aru. "Ah, Herbert," ütles ta tasa ja pani käed näo ette. Mis tal viga on, küsis õnnetu Herbert - ja silitas nüüd omakorda "isalikult" Barbara juukseid. "Ma olen kurb," vastas Barbara. "Kas Squirreli pärast?" "Jah." Kui suuremeelne oli küll Herbert, kui usaldusväärne! Tema juures tundis Barbara end kaitstuna, tema puhul oli alati selge, kuidas lood parajasti on. Squirreli puhul ei olnud see kunagi selge." lk 71-73

"Kui tal ainult veidi viisakust oleks, häära doktor! Ja siiski, põhiliselt meeldib ta mulle päris hästi. Oleks alles nali, kui tema oleks ainus, kes õigesti elab, ja meie teised kõik valesti. Juba mitu tuhat aastat!" Ja korraga taibates, et sellega on tal mõistatudse lahendus käes, ütles ta pidulikult: "Kas teate, härra doktor, minu meelest on see nii: Squirrel ei ela, ta õitseb õitseb iseendale. Selles ongi asi!" lk 76-77

"Leidub inimesi, kes on juba loomu poolest tigedad. Nad lihtsalt on seda. Süppleinid kuulusid nende hulka. Tigedus joovastas neid, nad nautisid seda. Kas nad olid ka teineteise vastu õelad? Pealtnäha said nad nii hästi läbi. Tänavalgi käisid nad alati käsikäes. Oleks võinud arvata, et nad elavad nagu turteltuvid. Nad andsid üksteisele kõige magusamaid ja kõige maitsetumaid hellitusnimesid. "Mu inglike!" või: "Mu meelimarjake!" ütles vend, ja õde vastas: "Mu lemmik!" Ja kui ta venna peale eriti vihane oli, nimetas ta teda "oma naljatilgakeseks". Sest nad vihkasid teineteist ja üks ootas teise surma. See ei lasknud neil vananeda."lk 88 /.../ "Kurjad inimesed on loomu poolest palju paremad inimestetundjad kui head. " lk 91

"Õieti öelda, oskab ta ainult iseennast," tähendasin mina, "aga selles on ta ka ületamatu." lk 94

"Ausalt öelda, Squirreli käitumine oli minu meelest veidi imelik, isegi kardetav. Olin oodanud, et ta muutub häbematuks ja ütleb neile: teil ei tarvitse enam minuga arvestada. Mõtlesin, et ta näitab meile keelt või pikka nina ja läheb oma teed. Sest temasuguse nomaadi jaoks oli olemas üksainus oht: oht paigale jääda ja end kodustada lasta, see tähendab - kõigi teiste sarnaseks saada ja reeta seega oma tõeline kutsumus." lk 101

"Keegi meist ei osanud teda kinni hoida."
Ma pidin talle õiguse andma. Selles oli süüdi "vastastikuse armastusepuuduse liigliha", nagu Johannes Kepler seda nimetas, acedia, südamelaiskus."lk 104




Friday, March 31, 2017

In puncto puncti... optimum & ultimum





Kui see tegusõna poleks mind vaid seganud..

Mesilased, ma kutsun teid! Üles, üles, mind nõelama!
Joome pärnaõieteed
Aga kui mind silitataks, nagunõnda mina silitan kassi,
Jooksime piima.

Absurd ikka ja jälle selgitab segadust..

Kevadised pinisevad enesesüüdistused, koperdamas,
Ajenditest aetud
Teiste puudumisest iseenda kriitikuks hakanud,
Lehitsevad 'Luba ja Õigus' -t.

Sul on õigus ja ma luban segast..

Kulminatsiooni koht.



Mul on tunne, et siit saab hästi kuskile

Seda tunnet küll pole.





Ainult on täna siin
Mõnikord käib ka mõni külaline
Täna aga ainult

Üks taotlus tuli stabiilsemat olemust moodustama
 Aga muutuv ja muutumatu on täna vooluvõrgust väljas
Milline ebakohane ajastus


__________________________________
Tõejärgne maailm. blogi.

My heredity exists here,” she notes. 

Saturday, March 18, 2017

Trabant


Lõpetasin raamatu "Tervenemine vaimu läbi. Mesmer. Mary Baker-Eddy. Freud." by STEFAN ZWEIG

"Viivitades astub ta poodiumile, vaatab omahallide silmadega mõtlikult rahvahulka ning alustab ettevalmistamata kõnet, algul üsna aeglaselt, aga siis kisub triumfihetke ületulv ta kaasa - ja ta sõna puhkeb nii kirglikult, nii vaimustatult ja vaimustavalt leegitsema, et nagu kord Lincolni kuulsa Bloomingtoni kõne puhul, nii ka nüüd unustavad ajakirjanikud stenografeerimise. Iial pole, nii tunnistavad ta jüngrid üksmeelselt, Mary Baker-Eddy oma kuulajaile suurejoonelisemalt kõnelenud kui tol esimesel korral, kus ta tundis massi elavat hingust oma huulteni ulatuvat, iial pole ta rääkinud tulisemalt ega vägevamalt kui tol esimesel vägede ülevaatusel." lk 146
/.../
"Nii ka Mary Baker-Eddy. Kõik ta trabandid ja lähikondlased Pleasant View's on talle võõrad. "I and my folks here are distinct, I never take them into counsel." /.../ ... ja vana naine jääb iseenesega päästmatult üksi. "I am alone in the world like a solitary star," lk 152




"Kui teisiti toimub see ümberkolimine, võrreldes kunagise elukohavahetusega Lynnis, kus väljaaetule visati ta puukohver hoolimatult tänavale vihma kätte järele! Nüüd tellitakseraudteevalitsuselt erirong, ja veel enam, sel erirongil sõidab- kõigist maistest monarhidest tundis ainult Vene tsaar säherdust ettevaatust ja luksust! - tühi vedur ees. Teine vedur sõidab rongi järel - et vältida iga kokkupõrkevõimalust ja säilitada maailmale võimalikult kauaks sõitja väärtuslikku elu." lk 162-163

"Niisiis sirutab Mary Baker 1902, oma kaheksakümne esimesel eluaastal veel kord käe välja. Moosese karmil kombel lööb ta vastu kaljut ja nõuab oma ustavate kongressilt kaks miljonit dollarit uue emakiriku ehitamiseks Bostonisse. Kaks miljonit dollarit, naine, kes neljakümne aasta eest ei suutnud tasuda oma poolteisedollari nädalaüüri, kaks miljonit dollarit, summa, mis on suurem kui ühegi rahva mistahes kingitus mõnele siitilma kuningale või keisrile. Kuid siiski, Mary Baker-Eddy on käskinud ning, oh võrratut imet! - mõne nädalaga on hiigelsumma koos. Vaevalt kolm kuud pärast seda, kui too ainulaadne naine kirjutas paberile oma kümnerealise käsu, on tuhat töölist suurejoonelisel ehitusel juba tegevuses. /.../ Ja tõesti pole Inglise Elizabethist ega Vene Katariinast saadik ükski naine saavutanud niisugust triumfi maailma üle, ükski naine maailmas pole püstitanud oma võimu nii silmnähtavat monumenti kui Mary Baker-Eddy, see kuninganna omaenese tahtest, valitsejatar omaenese riigis omaenese jõust." lk 154-155


"Kui kaheksakümne seitsme aastane naine heidab pilgu möödunule, võib ta rahul olla. Kõik vastased on võidetud või kadunud /.../. Teadusele, mis tema vastu võitles, seadis ta vastu omaenese teaduse, ülikoolidele omaenese ülikooli, kirikuile omaenese kiriku, ajalhetedele oma lehe - mida kõik maailm tema luuluks, tema isiklikuks narruseks pidas, see elab juurdunud veendumusena sadades tuhandetes hingedes. " /.../ "Sest uskliku scientisti jaoks ei tähenda surm lõppu ega keha teisenemine tõelist muutumist. "The so-called dead", nõndanimetatud surnu pannakse terassarka, sark lastakse hauda ja haud valatakse betooni täis. Kaks ööpäeva, kuni tsement on hangunud läbitungimatuks, seisavad spetsiaalsed valvurid haual: kiriku juhid on nad selleks sinna paigutanud, et kummutada mõnede fanaatikute ülekuumenenud ootust, Mary Baker-Eddy purustavat nagu Kristus oma hauakivi ja tõusvat kolmandal päeval surnuist üles." lk 164-165
____________________________________
Raamatu tagumine kolmandik. Freudi osa:







_____________________________________

" /.../ See vastuoluline kompleks on inimese tõelisus." artikkel by Marju Lepajõe

Objektiviseeritakse filosoofia sisim tuum by Anu Põldsam

Agnostilisest riigist. Artikkel by Aare Pilv

Süvavajadusest sakraalse ja transendentaalse kogemuse ja selle mõistmise järgi & narko by Raivo J Raave (Autor on usundiloolane ja sotsiaalteadlane, praktikuna pastor ja kriminaalhooldaja)

Tuul Sepp: introvertide kaitseks

Anni Jürine ja Ilona Tragel: keeleoskus ei ole kirjaoskus ja kirjaoskus ei ole kirjutamisoskus

Platseebo&Notseebo

Suud puhtaks. Meditsiin. Saade
_____________________________________

Lõpetasin ka: 


Stevenson, Robert Louis. Dr. Jekyll'i ja hra Hyde'i imelik juhtumine / R. L. Stevenson'i uudisjutt; inglise keelest tõlkinud H.G. Oras; (illustreerinud Gori). - Tallinnas : Rahvaülikool, (1920?). - 116 lk. : ill., ill. kaas ; 18 cm.

Loetuga kokkusobiv järgnev looming:

Juku-Kalle Raid 29.01 FB postitus:
MA VEEL EI TEA: kas minus tiksub saatan
või hingab jumal samas südames –
kuid sekund edasi: jah, üht või teist ma jaatan
ent pole veendund kummaski – ei veel!
kui saatan teenib mind, siis püsin paha;
kui jumal ärkab, proovin teha head
– ent nende vahel valida ei taha
– ei taha veel – ja kuskilt tean: ei pea.
ent ometi ma tean, et siis kui närib
mind tühjus – tahaks vastu närida,
On paha see, kes elus surma pärib
– ent hea, kes oskab seda pärida.
Ja siiani ei tea kas närib saatan
või närib jumal – puud ju kasvavad –
nii halb on sestap öelda mida jaatan,
las mõlemad mus üles kasvavad.
______________________________________________

Pildid 1


Pildid 2

Laugh'A'Lot


Bit'More

_____________________


Juhus

Ei tea, kas on ka kodustatav loom...  ja kas ta ka ilusasti nurruda oskab või ehkäkki ilusat läikivat karva omab või uhket kõnnakut... aga ei näita end, ainult lõhnast tunned ära... 'juhus' on siin käinud.


Déjà vu

Ka Déjà vu käis just
kolistas korstna kaudu lahkudes...
_______________

Slowly but inevitably,

Gnō̂sis 

 
____________________________________


___________________________
Ja kuna ma olen täielik idioot, siis ma ei kirjuta, mis siis et lubasin.
 

Tuesday, March 07, 2017

Salto mortale ' (lk 116)



Aare Pilv 5.veebr postitus:

Robinson Jeffers
JÄTKE NAD RAHULE
Kui Jumal kord oli nii hea ja andis teile luuletaja,
Siis kuulake teda. Kuid jumala eest jätke ta rahule, kuni ta on surnud; ei mingeid auhindu ega tseremooniaid,
Need tapavad ta. Luuletaja on see, kes kuulab
Loodust ja oma südant; ja kui maailma müra tema ümber muutub valjuks, ja kui ta on piisavalt tugev,
Võib ta oma vaenlastest vabaneda, sõpradest aga mitte.
Just see närvutaski Wordsworthi, ja summutas Tennysoni, ja oleks tapnud Keatsi; just sellepärast hakkabki
Hemingway tola mängima ja Faulkner unustab oma kunsti.
Tõlkinud Tõnis Vilu
(http://www.eki.ee/ninniku/index2.php?n=13)
_____________________________


Stefan Zweig - Tervenemine vaimu läbi: Mesmer. Mary Baker-Eddy. Freud (1936). Tõlkija Jaan Kross.

lk 45
samast edasi: /... / 



/... /
lk 47-49
lk 62-63

Nii üüber romantilis-kirglikult Zweig kirjutab lk 89, 90:
"Üks on selgeks saanud ja teada: ime on usu armsaim laps, aga ka niisugune vaimne sigitus vajab polaarsust, sellist nagu mehe ja naise oma. Kui usk on ime isaks, siis on ta emaks kindlasti meeleheide: üksnes jäägitult uskuva ootuse ja samaaegse täieliku väljapääsutuse ühtest saab ime maa peal kuju": /.../
"Tuhandeist abiotsijaist, kes kahekümne aasta jooksul imearst Quimby poole pöördusid, polnud vahest ükski psühholoogilisel teel tervenemiseks nii eeldusküllane kui Mary Baker. Patsiendipoolne kirglik titaanlik tervenemissoov voolab siin arstipoolse ausa tervenemistahtega tormiliselt ühte."

(link siiski on vaid viide pildi algallikale)
_____________________________


Pärisvarsti võtan kirjutada ka
Vähemalt kindlasti järgmisel nädalal...